Tartu poisid Soome rokilegendiga havijahil
                    
            Teenekas pedagoog Anne Schotter loeb poistele sõnu peale. Et võõras riik. Ja suured, sügavad ning külmad järved... MTÜ Tartu Koidu Keskuse kalastusringi poisid Tauri Täht ja Jonathan Elken kuulavad vaikides. Selge ju, et külas peab veitsa viisakam olema kui kodus. Kuid peaasi, et landid alt ei veaks.
           
           Tamperes oodatakse. Sealse heategevusorganisatsiooni  Tampere NAUHA juht Juha Kallio seletab: nauha on soome keeles pael. Ülesoomeline Sinipaela Selts on tohutu masinavärk, kes toodab headust. Kuid Kallio sõnul liialt suur, et igaüheni jõuda. Toopärast on nende pael juba aastaring omaette pael. Ja mitte see, mis kaunistab, vaid ikka pael, mis seob. Kindlalt ja tugevalt. Kodutud ja töötud, need, keda nõrkadeks peetakse, narkomaanid... Nauhast on saanud ülipopulaarne ja efektiivne abimees. Juha Kallio: me töötame tänu inimeste annetustele ja vabatahtlikele. Ja usaldusele. Annetustest jätkub ka pisikeseks abiks Rumeenia tänavalastele, ka jännis olevad india imikud saavad pisku. Eestiga on iselugu. Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi lõi Anne Schotter esimesena Eestis kristliku lastekodu. Aeg oli tookord raske,  riigil-linnal puudusid võimalused aidata. Saime Anne muredest teada ning abistasime. Nüüd on sellest saanud meeldiv traditsioon: võimalusel võtta vastu  Tartu koolilapsi, kel kalastushuvi.
          
          Jonathani ja Taurit see kõik ei huvita, ega peagi. Poisse ei morjenda seegi, et kohe –kohe heliseb koolikell. Imeilus Kirikujärv, lummav ja lõputuna tunduv Pühajärv. Kärestikujõgi Soome põlismetsade vahel...  Poisid sätivad kai peal spinninguid, kohe on järveleminek. „Hei!“ hüüab pikajuukseline õngemees. Poisid teretavad viisakalt. See on Jussi, kelle Juha on palunud poistele spinningunippe õpetama. Ta vaatab hetke poiste askeldusi, kui ilusa kaare teeb poiste lant. „Ei, lähme parem sauna kütma, need noorhärrad on asjatundjad.“  

Poisid ei tea, et kai peal on Soome noorte iidol, rokilegend, laulja ja laulukirjutaja Jussi Aaltonen. 52-aastane rokkar, kaheaastase pisipoja isa on Tampere Nauhas vabatahtlik. Tema pärusmaa on narkarid: mitte lapsnuusutajad, vaid sügavasse sohu vajunud noored mehed ja naised. Juha Kallio räägib Jussi kohta nii: „Tema muusika, tema autoriteet on loonud vankumatu usalduseaura. Kui sotsiaaltöötajad ei suuda ega viitsi, kui politsei on võimetu, viskab Jussi oma päästerõnga. See oli üliõnnelik juhus, et me teed ristusid, seitsme aastaga on ta aidanud kümnetel  soost välja rabeleda.“ Hommikul Jussiga järvel võrke nõudes tuleb kentsakas mõte: et talvel võiks Koidu keskus tänu Tartu linna toetusel külla kutsuda paar Tampere  tänavalast. Et nad siis Kuutsemäele viia ja seal kas Linnale või Mägile üle anda. Lauluisad aitaksid poistel slaalomsaapaid siduda. Aga olgu. Piinlik hakkas,et selline mõte üldse pähe lõi.  
          
            Kas võime kell kuus järvele minna? Poiste kalaärevus on laes. Hulk ahvenapoisse on järvevette tagasi lastud, ehmunud oli ka haugiisand, kes poiste käte vahelt tagasi koju sulpsas. Muidugi võite. Ise olen kindel,et vähegi normaalne koolipoiss  enne päikesetõusu magab. Kuid kui seda tõusu imetlema lähen, näen keset järveudu kaht sõpra, kes kümnetel kalastusvõistlustel  auhinnakohti saanud, päriskalameestelegi pika puuga ära teinud. Päike tõuseb, uttumattunud Pühajärv lööb kuldselt särama...
           
            Tagasisõidulaeval meenutab Tartu Tamme kooli 7.klassi poiss päevi Tamperes: „Tead, see haug seal kuppude vahel oli vähemalt kümnekilone. Ta jäi sinna tukkuma ja ootama. Ja lahkudes tegi ta silma.“
                                                                    
 Õngeritvu aitas tassida
 Juhan Kaivo